3.3.2. Lisandused ja nummerdamine

Artiklite, nummerdatud lõigete või muude numbri või tähega tähistatud jaotuselementide (tähistatud jaotiste) lisamisel olemasoleva õigusakti regulatiivossa kehtivad kindlad nummerdamisreeglid.

Kui artiklid, nummerdatud lõiked või muud jaotuselemendid, mis on tähistatud numbri või tähega, on lisatud olemasoleva õigusakti regulatiivossa, tähistatakse neid sama numbri või tähega mis eelnevas alajaotises, lisades tähe „a“, „b“, „c“, „d“ jne. Näiteks artiklid, mis järgnevad artiklile 1, on artikkel 1a, 1b jne. Samal moel nimetatakse artiklite 1a ja 1b vahele lisatud artikkel artikliks 1aa.

Erireegleid kohaldatakse järgmistel juhtudel:

• erandjuhtudel kui artiklid, lõiked või muud nummerdatud alajaotised sisestatakse olemasoleva alajaotise ette, tähistatakse need järgmiselt: „artikkel –1“, „artikkel –1a“, „lõige –1“, „lõige –1a“, „punkt –a“, „punkt –aa“ jne;
• keeruliste lisanduste puhul võib kasutada ka „–“ märki. Nt lisades artikli 1–a artikli 1 ja artikli 1a vahele.

Numbri või tähega tähistatud artiklite, lõigete või muude jaotuselementide lisamisel ei tohi ümber nummerdada neile järgnevaid artikleid, lõikeid või muid jaotuselemente, kuna neile võidakse osutada muudes õigusaktides. Uus numeratsioon võetakse kasutusele ainult siis, kui tegemist on kodifitseerimise või uuesti sõnastamisega.

(Allikas: ühine käsiraamat, punkt C.8.3.2.)