8.1. Allmärkustele viitamine

Allmärkuste viited võivad esineda numbrite, tärnide ja tähtedena ning on kõigis keeleversioonides ühesugused.

Allmärkustele viidatakse kõigis keeltes ühtemoodi.

• Sõnavahe järel ülanumber sulgudes (sulgudel on teksti tähesuurus):

  võttes arvesse nõukogu 6. oktoobri 1997. aasta määrust (EÜ) nr 2026/97 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed(²) (edaspidi „algmäärus“)

• Kitsa sõnavahe järel ülatärn sulgudes (sulgudel on teksti tähesuurus); sellist viitamist kasutatakse siis, kui allmärkus esineb tekstis samal kujul ja samas tähenduses enam kui ühe korra:

  Eurostati andmed(*)

• Erandjuhul võib segaduste vältimiseks üla-väiketähte kasutada väikese tähesuurusega tabelites.

Harilikult taasalgab allmärkuste nummerdamine lehekülje algusest, aga võimalik on ka teksti, peatükki või köidet läbiv numeratsioon. Allmärkused paigutatakse lehekülje lõppu teksti tähesuurusest väiksemalt (enamasti kahe punkti jagu) ning tekstist eraldavad neid vahejoon ja reavahe.

Euroopa Liidu Teataja dokumentides on allmärkused nummerdatud läbivalt. Kui avaldatud dokumendil on lisasid, algab numeratsioon igas lisas uuesti numbriga 1.

Viide allmärkusele (k.a sulud) esitatakse alati püstkirjas (ka juhul, kui tekst on poolpaksus või kaldkirjas).

Kui viide allmärkusele puudutab tabelit, on allmärkus tabeli osa ja paigutub seega tabeli sisse.